Matk ümber maleva vastutusala. V etapp

Kell 5.30 kõlas toas mul heli, mida ma ei taha isegi tööpäevadel kuulda, äratus. See andis mõista, et on aeg voodist üles saada ja hakata toimetama, et minna V-etappi läbima. Loomulikult ma ei tõusnud ju kohe üles, vaid lasin mõnusad 10 minutit veel silma looja. Mis te arvate, et ma olen mingi hommiku inimene või? Ärge lootkegi!

Kell 5.40 otsustasin, et nüüd või mitte kunagi ja sundisin end toimetama. Toimetused tehtud, alustasin liikumist maleva suunas. Jäin muidugi paar minutit hiljaks ka - süüdistan veokat, kes mul ees koperdas, sest keegi peab süüdi olema. 

Olime kõik valmis ning alustasime liikumist Lihula mõisa poole, kus liitus meiega veel 2 matkajat. Teel Lihula poole sain väga toreda kõne, mis mind vaimselt ka üles äratas. See kõne oli ühelt minu jaoks tähtsalt inimeselt, kes ei saanud meiega see etapp matkata, kuna oli Poolas. Rääkisime maailma asjadest, noh teate küll, ja muuhulgas ka sellest, et mitu pesood (Peugeot - toim. K.K.) on Poolas - kuuldavasti olnud üks ja see oli ka vist romulas. Ma ei tahtnud seda uskuda, sest kindlasti nad nägid rohkem neid, aga nad ei tahtnud mulle tunnistada seda. Nende ego ei luba seda teha lihtsalt. Me kõik teame, et pesood on head AUTOD ja parim telefon on iPhone.

Tulles tagasi matka juurde, siis kuna mind eelmine etapp polnud, oli minu jaoks täiesti huvitav teada, kus nad lõpetasid eelmine kord ja kust me seekord alustame.

Alguspunkt oli Pärnu-Lihula maanteeäärest ja oh seda üllatust, kui ma teada sain, et meil kohe tuleb kõndida suurel maanteel. No super, ma olingi juba ju unustanud, milline maantee välja näeb, kuidas seal kõndida on ja mis tunne on jalataldadel. Seda maanteelõiku oli vist kuskil 4 kilomeetrit. Seejärel saime õnneks suuna eemale sellest igavast asfaldist. Jõudsime siis suure põllu äärde, mida mööda suundusime elektrimastide poole. Hea oli see, et maapind oli jäätunud, mis tegi kõndimise põllul palju kergemaks. Sai ka jalga libistada külmunud veeloikudel.

Esimene takistus tekkiski meil selle sama põllu juures elektriliinide all, kus pidime ületama kraavi. Otsisime võimalust ületamiseks, kui juhtus miskit täiesti ettearvamatut. Nimelt üritas meil üks noortest hüpata üle kraavi, kuid oi kui halvasti see lõppes tema jaoks. Kalda servas olnud lumi ei kandnud teda ja nii kaotas ta hoogu võttes tasakaalu ning kukkus otse keset kraavi. No nii, esimene reaktsioon oli kohe, et pagan kui naljakas see on. Naeraks ju enda üle ka, kui nii juhtuks. Aga pärast hakkad ikka mõtlema, et tegelikult on see päris jama, sest õues on üsna külm, et märjalt edasi liikuda. Ja seda veel üsna etapi alguses. Mõtetes veel mõtlesin, et miks see näiteks Raigo või Ivari ei olnud, sest see oleks hea karma olnud neile, pärast pesoo ja minu üle visatud naljasid! Uurisime siis poolmärjalt noorelt, et kas ta tahab tagasi minna või on suuteline jätkama. Talle pakuti kuivasid sokke ja jalanõusid, peaasi ainult, et ta meil ära ei külmuks. Vastus tuli selge ja lühike: "Ma ei vaja midagi ja loomulikult liigume edasi!" No on see eestlane ikka kange tükk. Ma kujutan ette, et kui keegi murraks jalaluu, siis vist ka ütleks selle peale, et ei ma saan küll lõpuni, mis see üks jalg ära siis ei ole, mul teine veel ju ja siis koperdaks ühe jalaga lõpuni sõnades: "Ah pole hullu midagi!" Kuid parim kuivamine ja varvaste soojendamine toimub siiski liikudes ja nii jätkasime oma teekonda. Tugev noor meil ning müts maha, et otsustas jätkata - loodame, et haigeks ei jää.

Nüüd tervitas meid ka tõusev päike oma kohaloluga, mis tõstis omakorda veel motivatsiooni ning lõi sisemuselt kohe hea enesetunde. Kuna meie seas oli palju noori, siis võite isegi arvata, et see käimise tempo oli selline, et kohe-kohe hakkame jooksma. Ja pean tunnistama, et seda tempot väga keegi muuta ka ei üritanud ning nii sammusime vaikides sama tempoga peaaegu lõpuni. Seekordne etapp oli enamasti üles seatud selliselt, et enamus käimist oli teede peal - kas siis metsarada, kruusateed, metsasihid, põllu ääres olevad rajad või asfaltteed.

Minu üllatuseks jõudsime äkitselt kohta, kus ma olen eelnevalt mitmeid kordi käinud, aga ei arvanud, et me seda kohta läbime. Selleks kohaks oli Tuhu matkarada. Kes veel ei tea, kus see asub, lööge Googlesse sisse ja minge kindlasti vaatama-matkama. Tegin ka live ülekande enda Facebooki lehel, kes soovib näha. See oli minujaoks tore üllatus.
Taas jätkasime teekonda. Edasi minnes väga maastik ei muutunud meie jaoks, kas siis oligi kruusatee või põldude ületamine, mitte midagi väga ekstreemset. Tänu tempole, mis ei vaibunud ja headele liikumisoludele olime oma graafikus päris tugevalt ees!

Täpselt ei mäleta, kas oli 10 või 6 km lõpuni, kui hakkas meie seltskonnast ühel noorel halb. Tegime peatuse, teda ümbritsesid silmapilkselt Lääne parimad meditsiinitöötajad ... MEIE (loe: matkagrupp), kes osutasid talle parimat abi mis ta eales saada võis. Igaüks otsis oma varudest välja turgutava kraami ja kõik pidi see noor vastu võtma, et ikka lõpuni vastu pidada. Tegime talle ka pikutamispausi mõnusaimal alusel, mis metsas olla sai, et taastuda saaks. Kui patsient oli veidi puhanud ja tohterdatud, alustasime liikumist finiši poole. "Milline päev ma tahtsin, et jään..." ei puudunud ka sellest etapist ja jääb kummitama meid arvatavasti kuni selle ürituse lõpuni.

Jõudsime finišisse ning asusime bussiga teele Lihula mõisa poole. Seal jätsime maha oma kaks vaprat kaaslast. Lisaks hellitasid Lihula mehed meid taas pirukate, sooja tee ning kohviga – see on matka lõpus ikka väga mõnus.

Seekordne etapp oli kogemus ja õppetund meile kõigile, et mis oli varustusest puudu või mis võiks järgmine kord kaasa võtta.

Tänan kõiki, kes võtsid osa sellest etapist ning ootame uusi matkajaid meiega liituma juba sel kuul, 26. veebruaril.

Suured tänud ka raja koostajale!