|
| Nimi | Amet | Telefon | e-post |
| Reimo Reimer | pealik | 5669 4212 | reimo.reimer kaitseliit.ee |
| Karel Kelder | pealiku abi | karel.kerlderkaitseliit.ee |
|
| Rasmus Lippur | pealiku abi | rasmus.lippurkaitseliit.ee |
|
| Joosep Laev | juhatuse liige | joosep.laevkaitseliit.ee |
|
| Peep Põldäär | juhatuse liige | peep.poldaarkaitseliit.ee |
|
| Marko Reisel | juhatuse liige | marko.reiselkaitseliit.ee |
Erialapealikud
| Nimi | Amet | e-post |
| Meelis Malk | protokollipealik | lihulakaitseliit.ee |
| Kersti Täht | personalipealik | lihulakaitseliit.ee |
| Kristina Kukk | teavituspealik | kristina.kukkkaitseliit.ee |
| Marko Kanter | tehnikapealik | lihulakaitseliit.ee |
| Alice Reisel | meditsiinipealik | lihulakaitseliit.ee |
| Peeter Hermik | ajaloopealik | lihulakaitseliit.ee |
Kaitseliidu tegevusest Lihulas 1917-1940
Pärast Saksamaa kapituleerumist Esimeses maailmasõjas ja Eesti Ajutise Valitsuse võimuletulekut 1918. aasta novembris algas Eesti Kaitse Liidu (EKL) loomine Läänemaal.
Maakonnas moodustati kolm jaoskonda:
I Haapsalu (Asuküla, Sinalepa, Martna, Võnnu, Lähtru, Jõgisoo, Palivere, Piirsalu, Vidruka, Oru, Taebla, Vormsi, Riguldi, Sutlepa, Paslepa vald);
II Märjamaa (Märjamaa, Vaikna, Velise, Kalju, Vigala, Haimre, Luiste, Sippa, Sooniste, Koluvere vald);
III Lihula (Lihula, Veltsa, Kirbla, Massu, Paatsalu, Paadrema, Saulepa vald).
Lihulas hakkasid Kaitseliidu tegevusi juhtima alamkapten Grünberg (Peeter Kaasiku arvates Johan Bernhard Grünberg, hiljem Haljaste, tulevane kolonel ja Pioneeripataljoni ülem), leitnant Lambert (Peeter Kaasiku hinnangul leitnant Erik Lambert), kapten Mets (Peeter Kaasiku hinnagul võis olla tegemist tulevase staabikapten Hendrik Metsaga) ja härra Ubakivi (Peeter Kaasiku arvates võis olla tegemist vanemallohvitser Roman Ubakiviga, kes hiljem oli Risti komandant). Kõige esimeseks ülesandeks oli leida mehi, keda saata nii Haapsallu kui ka Tallinna korda pidama. 2. detsembril 1918 saadeti Lihulast kapten Grünberg ja Lambert 1. polgu alluvusse.
1919. aasta jaanuaris muudeti Eesti Kaitse Liitu kuulumine kohustuslikuks kõigile 18–60-aastastele meeskodanikele, kes ei kuulunud mobilisatsiooni alla.
Ajutiselt 5.–15. maini 1919 määrati ülemaks veltveebel Jaan Uritam ja peale teda juhtis üksust lipnik Otto Kaju. Lihula piirkond oli üks aktiivsemaid Läänemaal, kus 1919. aastal registreeriti kaitseliitlaseks ligi 400 meest.
Igas vallas määrati Kaitse Liidu vanem: Kirbla vallas kapral Jakob Tamm (27), Lihula vallas Joosep Tambach (27), Veltsa vallas Juhan Pärn (34), Massu vallas Jaan Raudsepp (24), Paatsalu vallas Osvald Post (37), Saulepi vallas Martin Thalson (23).
Peale Tartu rahu (2. veebruaril 1920) sõlmimist – 10. veebruaril 1920 algas demobilisatsioon nii Rahvaväest kui ka Kaitse Liidust. Eesti Kaitse Liidu senine organisatsioon kaotas vajalikkuse ning suures osas lagunes.
24. detsembril 1925 alustas kapten August Kask Kaitseliidu Lihula malevkonna loomist. Ta määrati malevkonna esimeseks pealikuks. Tõenäoliselt kinnitati malevkond 6. jaanuaril 1926, kuupäeval, mis on märgitud lipule.
Lihula malewkond koosnes kahest kompaniist:
I Varbla kompanii pealik leitnant E. Deklau juhtimisel.
II Lihula kompanii pealik kapten H. Metsa juhtimisel.
Kapten August Kask juhtis malevkonda kuni 1928. aasta sügiseni.
Seejärel hakkas malewkonda juhtima August Kalju, kes tegi seda kuni 10. novembrini 1933.
1929. aastaks oli malevkonna liikmeskond märgtavalt suurenenud ja pealikule määrati abiks leitnant V. Krimm.
20. septembril 1931 sai Lihula malevkond lipu, mille kinkis NKK Lihula jaoskond teiste jaoskondade toetusel. Lipu andis üle pidulikul tseremoonial üle kindralmajor Ernst Põdder.
10. novembril 1933 sai uueks pealikuks Lihula notar lipnik Valter Krimm ja tema abiks Lihula mõisa omanik Ado Roosiorg.
1934. aastal oli Lihula kompanii Illuste mõisas õppelaagris.
1934. aasta jaanuaris omandas malevkond Lihulas oma maja ja selle pidulik õnnistamine toimus 24.01.1934.
10. veebruaril 1936 asutati malevkonna orkester ja rajati lasketiir.
1937. aasta sügisel suundus Valter Krimm notariks Rakverre ja Lihula malevkonna pealikuks sai Ado Roosiorg. Samast aastast oli malevkonna instruktoriks leitnant Alfons Rebane kuni Kaitseliidu likvideerimiseni 1940. aastal.