Teksti suurus:
A A A

Ajalugu


KAITSELIIDU LÄÄNE MALEVA lühiajalugu


Eellugu

Käis I Maailmasõda (1914-1918). Sõjast oli haaratud 38 riiki. Sõjaolukorras oli 75% maailma elanikest, enam kui 1,5 miljardit inimest. Sõjatandri pind oli üle 4 milj. km2. Rindejoone pikkus 3000 km.
Eesti kuulus Vene tsaaririigi koosseisu. Sõtta oli võetud Eestist ca 100 000 meest, kes olid sunnitud sõdima tsaaririigi huvide eest. Pikk ja kurnav sõda tõi kaost ja rahulolematust kõigile. Rahvale arusaamatud tapatalgud, nälg ja kannatused tõid kaasa rahva rahutusi. Kodanlik-demokraatlik Veebruarirevolutsioon Venemaal 1917 tõi võimule Ajutise Valitsuse. Tsaar loobus võimust. Venemaal valitses segadus. Seda segadust süvendasid Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogud, kes samuti taotlesid võimu ja olid avalikult sõja vastu. Ajutine Valitsus seevastu soovis viia sõda võiduka lõpuni. Vene rinne lagunes. Kui sakslased vallutasid Riia, tõi see venelastes kaasa paanilise põgenemismeeleolu. Vene väeosades halvenes nii kord kui moraal. Sagenesid röövimised ja rüüstamised nii linnades kui külades.
Eestlased olid sunnitud mõtlema oma elu ja vara kaitsele. Veebruarirevolutsiooni segaduste käigus saadeti laiali nii väli-, kriminaal-, kui ka poliitiline politsei. Kõik vangid lasti vabaks. Oli siis tegu poliitiliste vangide või lihtsalt kriminaalkurjategijatega. Rahval puudus igasugune kaitse. 1917.a. märtsi esimestel päevadel moodustas Sõjatööstuse Komitee Tallinnas rahvamiilitsa, kelle etteotsa sai Konstantin Päts. Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu pani ametisse oma mehe Aleksander Hellati. Päts jäeti kõrvale. Rahvamiilitsasse võeti kõiki, kes selleks soovi avaldasid. Nii oli seal igasuguseid kurikaelu. Koguarv ületas algul 2 000 piiri. Miilitsas oldi sunnitud läbi viima suurpuhastus. Alles jäi kõigest 200 meest. Neist oli vähe abi rahva julgeoleku tagamisel.

Omakaitse loomine.

18.septembril 1917 moodustasid ühiskondlikud organisatsioonid Tallinnas Omakaitse Nõukogu. Sellesse kuulusid kõigi Tallinnas elavate rahvaste esindajad. Täidesaatvasse Komiteesse valiti linna rahvastiku koosseisule vastavalt 4 eestlast, 2 sakslast, 2 venelast ja 1 juut. Organisatsiooni nimeks sai „Omakaitse”, mis tegutses kindla põhikirja alusel. Omakaitses liikmemaks oli 1 rubla. Liikmeskond kasvas kiiresti üle 3 000. Miilitsa kõrval oli Omakaitse kaalukaks jõuks korra tagamisel linnas.
Samas oli ka Tallinnas moodustatud Omakaitse eeskujuks kogu Eestile. Rüüstajad olid veel suuremaks ohuks maal, kui linnas. Maakondades organiseeriti Omakaitse salku erksamate ja julgemate meeste poolt omaalgatuslikus korras. Üsna mitmetel meestel oli kodus peidetud relv. Kel veel relva ei olnud, võis selle mõnelt vene soldati käest üsna odava hinnaga muretseda. Nii moodustusid Omakaitse salgad, mis astusid organiseeritult marodööridele vastu. Neilt võeti relvad ja sunniti põgenema. Ikka sinna, suure kodumaa avaruste poole.
Ametlikuks Omakaitse asutamise alguseks tuleb pidada Lääne maakonna valitsuse vastavasisulist ringkirja 27.septembrist 1917. Seda kuupäeva peab Kaitseliidu Lääne Malev oma sünnipäevaks. Nüüdsest oli Omakaitse üksused arvel ka maakonna valitsuses. Omakaitse pidas oma piirkonnas patrull- ja valveteenistust. Eraldusmärgiks oli neil vastav käeside. Arvestatakse, et Eestis kuulus omakaitsesse ca 10 000 meest.
Oktoobrirevolutsiooni tulemusena tulid võimule enamlased. Kodanliku korra kaitse organina sattus Omakaitse nende põlu alla. Omakaitse tembeldati kontrrevolutsiooniliseks ja saadeti Tallinna Sõjarevolutsioonilise Komitee otsusega 11.novembril 1917 laiali. Põranda alla pidid minema ka omakaitse üksused maakondades. Avalikult käesidemega enam ringi ei käidud. Kuid kui oli vaja kaitset, siis võeti püss kätte. Maal olid seega relvastatud ja organiseerunud löögirühmad olemas.

Põranda all
.
Kui sakslased okupeerisid Eesti, oli nende suhtumine Omakaitse struktuuridesse samuti eitav. Eesti rahvuslikud väeosad, mis kunagi tsaariarmee koosseisus võidelnud, saadeti laiali. Omakaitse tegevus maakondades keelustati. Tallinna Omakaitse korraldati ümber uue põhikirja järgi ja nimetati Bürgerwehriks. Bürgerwehr allutati linnapealikule. Nii oli juhatuse esimeheks sakslane, abiesimeheks Johan Pitka. Mõne aja pärast määrati Bürgerwehri „tehniliseks juhiks” kindral Ernst Põdder. Bürgerwehri sildi all said eesti rahvuslikud jõud Tallinnas soetada ja säilitada relvi, ning püsida koos organiseeritud relvaüksusena.
Mujal Eestis tuli Omakaitsel tegutseda varjatult. Kuid omavahel peeti sidet, ning oodati oma aega. Illegaalset maakaitse tööd koordineeris kindral Ernst Põdder.
Mida selgemaks sai 1918.a. teisel poolel sakslaste lüüasaamine, seda elavamaks sai omakaitseüksuste organiseerimine. Sakslased tegid Eestile ettepaneku ühise maakaitseväe, Landeswehri, moodustamiseks. See ei olnud Eesti rahvuslikele jõududele enam vastuvõetav. Keelduti otsustavalt.
Kurnav sõda oli muutnud Euroopa poliitilist olukorda. Rahutu oli ka Saksamaa. Need rahutused viisid keisrivõimu langemiseni. 9.novembril 1918 loobus keiser Wilhelm II troonist. 11.novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiégne´i vaherahule. Lõppes esimene maailmasõda, mis oli kestnud 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva. Saksa väeosad lahkusid Eestist.

Vabaduse tuuled ja Kaitseliit

Oli tekkinud soodus võimalus Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks. Oli saabunud Omakaitse üksuste esileastumise aeg. Need olid esimeseks reaalseks relvajõuks Eestile.
Omakaitsest sai Kaitseliit Tallinnas 11. novembril 1918 . Koos olid nii Eesti põrandaaluste Omakaitseüksuste esindajad kui ka Saksa legaalse omakaitse juhid. Koosolekut juhatas Johan Pitka. Koosolek tunnistas Saksa omakaitse lõpetatuks. Pitka tänas sakslasi koostöö eest ja palus samas sakslastel isiklikud relvad ära anda ja ruumist lahkuda. Samal koosolekul teatas Johan Pitka Eesti Kaitse Liidu asutamisest. Omakaitseüksustest sai Kaitseliidu tuumik.
Kaitseliidu juhatuse esimeheks valiti Johan Pitka ja ülemaks kindral Ernst Põdder. Liikmeteks võisid astuda „iga aus eestlane”. Kusjuures nõuti usaldusväärseid soovitusi. See soovituste kord kehtib Kaitseliidus tänaseni. Kaitseliit muutus üsna tõsiseks sõjaliseks jõuks, mis pakkus neil segastel aegadel turvatunnet Eesti elanikele ja hirmutas marodöörid eemale.
Nii oli Eesti Vabadussõja alguseks püssi all 11 000 kaitseliitlast 240 ohvitseriga.

Kaitseliit Läänemaal

Läänemaal esindas Eesti ajutist valitsust advokaat Eduard Alver. 14.novembril läks ta sakslaste Kreisverwaltungi (maakonnavalitsus s.k.) juhi Kreishauptmanni jutule. Vanahärra oli parajasti kodus haige. Alver palus luba talle ette lugeda uudiseid „Tallinna Teatajast”. Seal oli juttu sakslastelt nõutavatest kontributsiooni määradest. Ta luges rõhutatult aeglaselt tuhandeid, sadu tuhandeid ja miljoneid arve. Vanahärra hall pea vajus üsna madalale ja pisarad voolasid üle palge. Alver tundis oma tundi. Alver tagus rauda, kuni see oli kuum ja nõudis välja vanahärralt vastava-sisulise korralduse, mille tõlge on:
„Haapsalus, 14.nov. 1918
Kindralkomando 68 ja Eestimaa Provintsivalitsuse seletuse alusel 13.skp. andsin ma täna Lääne Maakonnavalitsuse üle Eesti Ajutise Valitsuse Läänemaa volinikule härra advokaat Alveri´le Haapsalus.
Eschment, Hauptmann, komandeeritud maakonnaülemana.”
Samuti nõudis Alver, et tema käsutusse antaks üle ka maakonna toitlusvalitsus koos kassaga. Toidu väljavedu Eesti pinnalt keelati. Toiduvaru ja sularaha oli aukartustäratav summa – 400 000 marka. Sularaha eraldati Alveri käsul osaliselt kaitseliitlaste toitlustamiseks.
Ajutine Valitsus eesotsas Konstantin Pätsuga siples rahahädas. Suure tegemisega saadi kaupmeestelt 50 000 marka. Alver kuuldes sellest, andis kohe Pätsu käsutusse 100 000 riigimarka, mis sakslaste käest saadi.
Alver kindlustas vallad telefonisidega ja organiseeris telefoniaparaadid saksa sideohvitseri kaudu. Side toimis. Telefonijaamad olid tervelt Läänemaal sakslaste poolt üle antud. Kõik keskvalitsuse korraldused jõudsid nii igasse valda poole tunni jooksul.
Kui Omakaitse sõdis vene marodööridega, siis Kaitseliit takistas tõhusalt sakslasi maalt väärtusi välja viimast. On teada, kuidas Haapsalu sadamasse tuli saksa tanker petrooliumiga. Põlev, mis tol ajal oli suure väärtusega. Alver nimetas kiiresti sadama komandandiks hr. Reinvaldi, kes kaitseliitlaste abiga takistas laeval lahkumast. Petrooleum võeti maavalitsuse käsutusse.
Kui Ajutise Valitsuse sõjaminister kindral Larka nõudis Läänemaalt 600 meest, siis Alveri käsuga ta nad kohe ka sai. Need Läänemaa mehed panidki aluse Tallinna Vahipataljonile, kus hiljem oli pidevas teenistuses 800 läänemaa meest.

I Kaitseliidu Lääne Malev

Kui eelpool on juba vihjeid Lääne Maleva tegemistest, siis ametlik alus pandi 11.novembril 1918 , kui ilmus Eesti Kaitseliidu teadaanne ja päevakäsk nr.1. kindral Põdderi allkirjaga, kus määratakse maakondade malevate ülemad. Kaitseliitu juhtima määratakse Läänemaal kunagi-se 1.Eesti polgu ohvitser leitnant Th. Rõuk. Maleva esimeseks nimetuseks oli „Läänemaa Eesti Kaitse-Liidu ülema asutus”.
Vabadussõja alguses värvati nooremad mehed tegevarmeesse. Kaitseliitu jäid enamikus rivikõlbmatud ja ka vanemad mehed, kes pidasid valveteenistust ja korda. Nemad kindlustasid tagalat. Vabadussõja lõpul kuulus Kaitseliitu ikkagi ca 100 000 meest.
Võiks tuua sadu näiteid Lääne Maleva tublidest ettevõtmistest ja vaprusest noil keerulistel aegadel, kuid valusad katsumused olid alles ees.
Peale võitu Vabadussõjas demobiliseeriti suur osa armeest. Ka Kaitseliitu peeti ülearuseks rahu tingimustes ja kaitseliit saadeti laiali.

II Kaitseliidu Lääne Malev

1.detsembri 1924.a. kommunistide mäss tuletas meelde, et vara oli Kaitseliit laiali saata. Algas uus Kaitseliidu reorganiseerimise aeg ajutise põhikirja alusel, mille kinnitas kaitseväe ülemjuhataja J. Laidoner 17.detsembril 1924. Juba nelja päeva pärast, 21.detsembril 1924.a. peeti Haapsalus Läänemaa kaitseliidu ringkonna asutamiskoosolek. Kokkukutsujaks oli maakonna rahvaväe ülema aj. kt. R.Silts. Koosolekust võttis osa rida seltskonnategelasi, riigiametnikke, omavalitsus- ja haridustegelasi, kes enamus avaldasid kohe soovi kaitseliitu astumiseks. Samal koosolekul valiti ka ajutine viieliikmeline Läänemaa kaitseliidu juhatus. Juhatuse esimeheks sai rahvaväe ülem n-ltn. O.Pakas, kassahoidjaks Läänemaa politseiülem J.Kokla, informatsiooni ja reklaami korraldajaks A.Liit, sekretäriks G.Reinans ja ametita liikmeteks A.Arak ja K.Raudsepp. 2.veebruaril 1925 kinnitatakse vabariigi valitsuse poolt uus kaitseliidu põhikiri, mille järgi ringkonnad nimetatakse ümber malevateks ja jaoskonnad malevkondadeks. Sellest ajast kannabki Läänemaa kaitseliit Kaitseliidu Lääne Maleva nime.
Oma taasasutamise ajaks peab Kaitseliidu Lääne Malev 7.juulit 1925. Malevapealiku kt. oli algusest O.Pakas. Malev jaotus algselt viieks malevkonnaks. I malevkond: Haapsalu l., Vormsi, Passlepa, Sutlepa ja Oru vald. II malevkond: Võnnu, Taebla, Piirsalu, Jõgisoo, Lähtru, Martna, Asuküla, Sooniste, Sipa, Palivere, Sinalepa, Vaikna, Vidruka ja Kalju vallad. III malevkond: Lihula, Veltsa, Massu, Paatsalu, Saulepi, Kirbla ja Paadermaa vallad. IV malevkond: Kolovere, Luiste, Märjamaa, Haimre, Velise ja Vigala vallad. V malevkond: Hiiumaa.
Hiljem, 18.apr. 1925 nimetatakse malevkonnad ümber: I malevkond – I Haapsalu malevkonnaks, II malevkond – II Haapsalu malevkonnaks, (mis 7.sept.1928 nimetati ümber Risti malevkonnaks.) III malevkond – Lihula malevkonnaks. IV malevkond – Märjamaa malevkonnaks ja V malevkond - Hiiumaa malevkonnaks.
Lääne Maleva pealikuks saab 25. märtsist 1925 kapten V.Väenden. Esimesed Naiskodukaitse osakonnad tekkivad 1925.a. Haapsalus, Emmastel ja Ristil. Hiljem ka teistes malevkondades.
Aktiivseteks osanikeks Lääne Malevas said Naiskodukaitse kõrval Kodutütred ja Noorkotkad.
Organisatsioon arenes ja kasvas. Kaitseliidu Lääne Malev sai sõjalise väljaõppe ja isamaalisuse kasvatuse kasvulavaks Läänemaal.
Eesti kaitsetahe oli suur. Kuid jõudu jäi väheks. Molotovi-Ripendropi pakti salaprotokolliga anti Eesti Vene mõjusfääri. 1939.a. sunniti Eestile peale leping, mis lubas meie territooriumile rajada Vene sõjaväebaase. Üks Vene nõudmine järgnes teisele.1940.a. nõudsid kommunistliku Vene võimud, et Kaitseliit annaks oma relvad ära Eesti sõjaväe ladudesse. Kaitseliitu kardeti enam kui regulaarväge. Kuna riigil ei olnud jõudu vastuhakkamiseks, siis see nõudmine täideti. 17.juunil 1940 saadeti malevatesse Kaitseliidu ülema raadiogramm, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda. Kaitseliit likvideerimine oli alanud. 27.juunil s.a. andis vabariigi president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse. Kaitseliit likvideeriti Vene nõudmisel, kuid sedakorda oma Eesti valitsuse käsul.
Vene sõjaväe ja tsiviilisikute ning kommunistliku „õnneriigi” ideedega eksitatud Eesti tööliste ja maata talupoegade abiga mängiti 21.juunil 1940 maha riigipööre, mille tulemusel hakkasid uued võimud J.Varese juhtimisel riigis kommunistlikke ümberkorraldusi tegema. 14-15 juulil korraldatud valimised viis enamlased Riigivolikokku ja 21. juulil 1940 võttiski Riigivolikogu vastu deklaratsiooni Eesti kuulutamisest nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ja 6.augustil 1940 liideti Eesti NSV Liidu liikmeks, mille tagajärjel jäi Eesti pooleks sajandiks Vene okupatsiooni alla.
II Maailmasõja ajal püüdsid eestlased küll ühe, küll teise lipu all sõdides Eestit vabaks saada, kuid peale jäi sedakorda kommunistide võim ja vägi. Paljud kaitseliitlased võitlesid edasi metsavendadena ka peale II Maailmasõja lõppu. Nendest on jäänud maha palju legendaarseid mälestusi nende kangelaslikkusest ja isamaaarmastusest. Nende võitlus ei olnud mitte asjata. Nad jäid heaks eeskujuks tulevastele põlvedele.
Metsavendade võitlus oli liialt ülekaaluka võimu vastu, mida tol korral polnud võimalik võita. Kuid tuli aeg, mil kommunistlik „õnneriik” 1980-date lõpus ise kokku kukkus. Eesti sai uue võimaluse, mis ka targasti ära kasutati.

III Kaitseliidu Lääne Malev

1980-deate aastate keskpaigaks oli kommunistlik impeerium majanduslikus ja poliitilises ummikus. Kui märtsis 1985 sai kommunistliku partei peasekretäriks Mihhail Gorbatšov, algas uus periood kommunistlikus ideoloogias. Algas „uutmine”. Kas nüüd keegi väga täpselt teadis, mida selle all tuli mõelda, kuid selle varju alla sai peita kommunistliku ideoloogia viimast agooniat N. Liidus. Kuid see protsess tõi lootust ja uusi tuuli ka Eestis. Algasid julged lahenduse otsimised IME (Isemajandav Eesti), laulev revolutsioon, Balti kett. Tasapisi avardusid välismaale sõidu võimalused. Tõusid esile rahvuslikud meeleolud. Vabaduse hõng oli tugev. Jõudu kogus kaitseliidu elustusorganisatsioon Tarapita. Sinna koondusid isamaalise meelestatusega mehed, et võtta, kui avaneb võimalus, Kaitseliidu asutamisest osa.
Eesti Kaitseliit taasloodi Järvakandis rahvaalgatuslikus korras 17.veebruaril 1990.a. Selle kohta võib öelda, et Tarapita algas ja Järvakandis Rahva Kaitsealgatuskeskus vormistas. Sealt sai ka Läänemaa mees Margus Järve omale volituse Kaitseliidu asjaajamiseks Läänemaal.
Tuleb mainida, et sellise ülemaalise omakaitseorganisatsiooni, nagu Eesti Kaitseliit, järjepidevus oli katkenud 50 aastat tagasi. Kõike tuli alata nullist. Puudusid kogemused. Meestel indu oli, kuid kogemused ja teadmised puudusid. Iga mees tegi oma parima. Ka need, kes osutusid hiljem relvameesteks kõlbmatuteks mitmetel põhjustel. Kas siis liigse viinalembuse või distsipliinipuuduse tõttu. Kuid oma osa andsid ka nemad, sest oli veel nõukogude aeg. Kaitseliitu astumine vajas julgust ja seda neil meestel jätkus.
4.septembril 1991 tunnistas EV Ülemnõukogu presiidium oma otsusega Kaitseliidu likvideerimise otsuse tühistatuks ja 28.aprillist 1992.a. arvati Kaitseliit Eesti Kaitsejõudude koosseisu. Kehtima hakkas 1931.a. põhikiri ja 1934.a. kodukord.
Kaitseliitu hakati organiseerima ka Lõuna Läänemaal. Juba 13.04.1990, kui pandi Kirblas üles kuulutus vastava koosoleku pidamiseks Paar päeva hiljem oli samasugune kogunemine Lihulas linnavalitsuse saalis, kuhu kogunes paarikümne mehe ringis. Järgnesid kogunemised Kaitseliidust huvitatutele, 19.04.1990 Kõmsil ja Virtsus, seejärel Metskülas ja Tuudil. Margus Järve tegutses üldjuhina. Eestvedajaks Lihula kandis oli Peep Põldäär, kellest sai ka Lihula malevkonna pealik.
Samuti oli koos hulk Kaitseliidust huvitatuid ka Ridalas Heiki Magnuse organiseerimise tulemusena. Siin Moodustus Ridala malevkond.
Ja Ristil politseiohvitseri Benno Leesiku eestvedamisel moodustati Risti malevkond.
Margus Järve kasutas oma volitusi Kaitseliidu Lääne Maleva juhtimisel, mis talle oli antud ja nii sai ametlikuks asutamiskuupäevaks 27.september 1991. Riigikaitse osakond eraldas Kaitseliidu Lääne Malevale ruumi oma majas Haapsalus Õhtukalda 15. Laps oli sündinud ja hakkas kasvama, kuid loomulikult kõigi kasvuraskustega. Margus Järva oli samal ajal ka tegev Jäägrikompaniis. See tekitas teatud mõttes raskusi ühtviisi hästi vedada kahes ametis.
25.novembril 1992.a määras tollane Eesti Kaitseliidu ülem major Manivald Kasepõld Ridala malevkonna pealiku Heiki Magnuse Lääne Maleva pealiku kt-ks. Märtsist 1993 oli taas vormiliselt Margus Välja malevapealik kuni 3.novembrini 1993, mil ta viidi üle Lääne Malevas instruktori ametikohale. Praktilist igapäevatööd tegid malevas hästi LM staabiülem Vello Masing ja edasine Ridala malevkonna pealik Heiki Magnus, Risti malevkonna pealik Benno Leesik ja Lihula malevkonna pealik Peep Põldäär.
Politseiamet vaatas Eestis üldiselt umbuslikult relvi omavate kaitseliitlaste peale, sest politseil ei olnud kontrolli nende üle. Läänemaa suureks eeliseks oli siin Risti malevkonna pealik Benno Leesik, kes oli samal ajal ka politseiohvitser. Teda usaldas nii politsei kui ka kaitseliit. Esimeseks suuremaks ettevõtmiseks oli B.Leesiku juhitav rahavahetusaktsioon juuni kuu teises pooles 1992.a. Ta värbas 9 meest kaitseliitu omale abiks selleks vastutusrikkaks operatsiooniks ja nende hulgas ka Aksel Heidemanni (14.06.1992) Kõik sujus hästi.
Risti malevkonna keskus asus Paliveres politsei majas. Kuna kaitseliidul ei olnud sel ajal erilisi rahalisi vahendeid, siis oli nende käes võimalus kasutada politsei majas ruume relvahoidmiseks ja telefoni. Kõik kulud kandis politsei.
1993.a. oli küps Eesti Kaitseliidu jõuliseks esiletulekuks. Johannes Kert tegi Aksel Heidemannile ettepaneku asuda Lääne Maleva pealiku kohusetäitjaks. Järelemõtlemiseks andis 24 tundi. A.Heidemann vastas jaatavalt ja jätkas Lääne Maleva struktuuri ülesehitamist. Samas ka korra tugevdamist. Viinalembelised kaitseliitlased said karistada või heideti koguni kaitseliidust välja. Kaitseliidust kustutati liikmeid ka „loiu tegevuse tõttu”. Nii nagu vanal Eesti ajal…
Aksel Heidemanni juhtimise ajal korraldati kuulus politsei ja kaitseliidu ühisettevõtmine „linn lukku”. Üldjuhiks juunist 1994- veebruarini1995 oli Ridala malevkonna pealik Heiki Magnus, hiljem Kulno Rehkalt. See oli hea vahend kurikaelte tiibade kärpimiseks ja linna turvalisuse tagamiseks. Aeg oli keeruline. Kõigile linna viivatele teedel olid politsei ja kaitseliidu relvastatud ühispatrullid, kes kontrollisid linna minevaid ja väljuvat transporti. Tollel ajal oli Haapsalu üks turvalisemaid linnu Eestis.
Oma töö alguse kohta ütleb Aksel Heidemann, et Lääne Maleval oli üks tuba Riigikaitse majas Õhtukalda 15, kuid Paliveres oli talle käepärasem ja nii toimis Lääne Maleva staap Paliveres, kuni 1996. aastani, mil politsei jaoskond kolis Taeblasse. Taeblas oli staap kuni 1998.a-ni, mil Lääne Malev sai kätte oma ruumid Haapsalus Lahe tn.17. Nüüd olid ruumi mured murtud ja staap asub Läänema keskuses. Samuti paranes aasta aastalt nii relvastus kui ka eelarvelised vahendid.
12.07.1999.a. viidi Aksel Heidemann üle Kaitseliidu ülema käskkirjaga Peastaabi personaliülemaks Uueks pealikuks määrati Heidemanni järel Urmas Muld, kes töötas sellel ametipostil 12.07.1999-24.09.2000.a. U:Muld asus õppima Balti Kaitsekolledžisse ja maleva pealiku kt-ks määrati Heino Rebane 25.09.2000-8.01.2001, siis asus tema õppima Kaitseväe Ühendatud Õppeasutusse ja malevapealiku kohusetäitjaks määrati Jüri Treuman 9.01.2001-15.07,2001.
16.07.2001.a. määrati Lääne Maleva pealikuks Arnold Juhans, kes on sellel ametipostil tänaseni. Tema juhtimisel on Kaitseliidu Lääne Malev jõudsalt arenenud ja kasvanud nii liikmete arvu kui sisu poolest. Lääne Malevas on tänase seisuga (juuli 2008) 887 kaitseliitlast, lisaks kodutütreid 250 ja Noorkotkaid 250, Naiskodukaitsjaid 108. Kõiki kokku 1495 inimest, kes on parimas isamaalisuse koolis ja on igal ajal valmis oma kodumaad kaitsma.
Kaitseliidu Lääne malevast on välja kasvanud sellised üle riigi tuntud Kaitseliidu juhid nagu endine Eesti Kaitseliidu ülem Benno Leesik, Peastaabi endine personaliülem Aksel Heidemann, endine Kaitseliidu peastaabi ülem Urmas Muld, praegused peastaabi ohvitserid Vello Masing ja Kristjan Muld.

Loodan väga, et need kes Lääne Maleva ajaloolisi lühimärkmeid loevad, leiavad, mida parandada ja korrigeerida. Mida lisada. Olge head ja andke seda maleva staapi teada, et võiksime täpsustusi arvestada.
Juba ette tänades
Aare Tamm, propagandapealik.